Meie lugu märtsikuu Koduvallas: https://sauevald.kovtp.ee/documents/350249/8570034/koduvald_m%C3%A4rts_2014.pdf
Igal kolmapäeval kogeneb Vanamõisa seltsimajas seltskond
oli
kindel plaan – tuleb jõuda laulupeo kaare alla.
Selle eesmärgi tuules on aasta
kaks esimest kuud läinud segakoori rahval täistambiga. Tehakse proove, naised eraldi, mehed eraldi, kõik üheskoos. Kõik 14 sega- ja ühendkooride laulu tuleb selgeks saada. „Mõned on ikka väga keerulised, Puudutus näiteks, mis on nii ilus, aga tuleb kõvasti ponnistada, et lugu, n-ö kätte saada,“ nendib kooriliige Urmel Reinola.
Tegemist on Sille Ojastu juhitava asjaarmastajatest lauluhuvilistest koosneva kooriga. 26 liikmest 19 on naised, mehi on selgelt vähemuses, aga selle eest on nad kõrges hinnas. Lauljatest on mõnel noodilugemiseks vajalik laulmise või pillimänguga seotud taust, enamus aga töötavad mälu ja loomupärase viisihoidmise pealt. Urmeli sõnul on pisut kurbki, et tihti saavad laulupeole just selleks sündmuseks kokku pandud projektikoorid, aga inimesed, kes aastaid lustiga kooslaulmas käinud, praagitakse välja.
Esimene laulupeotunnetus saadi kätte juba jaanuaris, kus Harjumaa koorid kogunesid üldproovi ja toimus esimene ettelaulmine, n-ö esimene hindamine. „Üldproovis oli ikka väga mõnus. Kui rahvast on rohkem, võimu on rohkem, tulebki paremini välja. Aga ettelaulmise ajal olime nagu väiksed lapsed eksamil. Natuke närvis. Jäime küll ise rahule, aga oleks saanud selgelt paremini,“ tõdeb Urmel.Teine ja otsustav ettelaulmine osalemispääsme lunastamiseks toimub segakooril 3. aprillil. Ja selle jaoks pingutatakse kõvasti, sest ihalus kaare alla jõuda on suur. „See on ikka väga lahe tunne, oled seal sadade inimeste seas, tead nende laulude hingeelust kõike, esimesest viimase noodini, see vaimsus, mis seal on..“ õhkab Urmel, kel endal laulupeo kogemus lapsepõlvest veel meeles.
Rõhku on pandud ka pakendile. Nimelt taotles koor kohaliku omaalgatuse programmist toetust, et välja mõelda ja valmis teha isikupärased rõivad. Valminud on Eesti rahvariiete stiili ja materjali järgiv riietus, kus on rahvuslikku puudutust, aga samas ei ole tegemist ühegi konkreese olemasoleva rahvarõiva triibuga. “Ise valisime stiilid ja tegumoed, ise võtsime värvipliiatsid ja hakkasime triipu joonistama,“ meenutab Urmel loomeprotsessi. Tulemuseks on rõõmsatooniline kollast-sinist-rohelist-punast võõbet sisaldav triipkood, mis on kootud nii naiste plisseerseeliku serva kui ka kaunistama meeste vestihõlmu. Kasutamiseks nii suvel kui talvel, sees ja väljas, kirikus ja murumätta peal. Kui peole ei saa, kas siis lähete laiali? „Ei lähe me midagi. Meil on nii hea seltskond, need kooriprooovi õhtud on nii oodatud. Iga kord pärast koju minnes on tunne, nagu oleks paremaks inimeseks saanud,“ on Urmel kindel,
et edasi
elab koor ka laulupeopääsmeta.
No comments:
Post a Comment